The Poll Diaries ehk film minu kodukandist

Käisin vaatamas sellist filmi nagu seda on polli päevikud. Esialgu eriti suurt emotsiooni vaatama minnes ei olnud ja filmist olin kuulnud niipalju, et on tegemist üsna tumeda ja depressiivse filmiga. Üülesvõetud on see film minu lapsepõlve kodust kilomeetri kaugusel matsi sadamakail, mis on ka peamine põhjus, miks tegelikult ma seda fimli vaatama läksin. Suvel, mil seda filmiti sai käidud ka uudistamas ja emotsioonid olid üsna muljetavaldavad ning kõik see keskkond tundus nii ilus, rõõmus ja positiivsust õhkav. Ka see küttis üles teataval määral põnevust ja elevust.

Tegemist on üsnagi effektselt kujustatud ja kohati nõrganärvilistele mittesoovitatava eestlaste kätetööga, mis valminud Chris Krausi käe all. Kohati mind isegi hämmastas tõetruu detailiderohkus ja ei jäänud häirima ka mõned üksikud filmivead ning kaasaegne sadamakai, millele oli rajatud häärber. Kogu selle loo teeb veel paeluvaks see, et ootad pingsalt millal tuleb happy end, kuid vaatamata kõikidele lootustele “you have to face the reality”. Sisult on tegu esimese ilmasõja lävel kahe-tule vahele jäänud baltisakslaste elulooga, kes ühel päeval on kaotanud oma staatuse ja vaatamata püüdlustele alandlikult teenida tsaaririiki. Lisaks sellele põimub läbi tramaatilise süzee ka traagiliselt lõppev armastuslugu…
Ja ega väga detailsemalt ma tegelikult ei soovigi siin filmi sisu kirjeldada, sest omast kogemusest nõustun täielikult nendega, kes ütlevad, et eelnev arvustuste lugemine on filmielamuse solkimine. Sellepärast soovitangi ise vaatama minna!

Trailer,